Kõige sagedamini tehakse viga merkinime valikul selle poolest, et nimi kirjeldab eelkõige toote või teenuse olemust, selle asemel et eristada seda müüja poolest. Mõelge näiteks "Kiire paigaldus" paigaldusfirmale või "Värsked lilled" lillekaupmehele. Sellistel nimedel puudub mergiõiguses nn eristamisvõime, ja seepärast võib BOIP või EUIPO taotluse tagasi lükata – isegi kui veel ükski teine ettevõte pole sama nime registreerinud.
See on parajasti selle raskus: olemasolevate registrite vastu tehtav konfliktskanning ei aita siin. See skanning näitab, kas keegi teine on juba sarnase nime registreerinud, kuid liiga kirjeldav nimi lükatakse tagasi mitte seetõttu, et ta sarnaneks kellegagi muuga. Teda lükatakse tagasi seetõttu, et ta ei sobi iseenesest märgiks, olenemata sellest, kes veel tegevuses on. Seda nimetatakse absoluutseks keeldumisgründiks, ja see on sõltumatu küsimusest, kas on konflikt olemasoleva märgiga.
Miks kirjeldav nimi nurjub
Mergiõiguse põhimõte on, et märk näitab toote või teenuse päritolu: ta ütleb tarbijale, millisest ettevõttest asi pärineb. Nimi, mis lihtsalt kirjeldab toote omadust, kvaliteeti või liiki, ei tee seda – seda tahaksid kasutada kõik konkurendid, et kirjeldada oma pakkumisi. Sel põhjusel arvestavad BOIP-i ja EUIPO-sse kuuluvad uurijad hindamisel sellega, kas keskmine tarbija loeb nime eelkõige toote kirjeldusena või kui konkreetse pakkuja tunnus.
Seejuures ei ole oluline taotleja kavatsus, vaid see, kuidas nimi käitub koos klassidega, millede jaoks teda taotletakse. Sama nimi võib ühe klassi jaoks täiesti eristav olla ja teise klassi jaoks otsekui kirjeldav. "Apple" ei ütle arvutite kohta midagi, kuid viljapidajale oleks see hoopis teine lugu. See seos nime ja klassi vahel on täpselt see, miks iga olukorra puhul välja selgitada, mis on teostatav annab rohkem kui nime valida ja hiljem lootma jääda, et kõik läheb hästi.
Kuidas seda varakult ära tunda
Kasulik reegel on küsida, kas konkurent võiks sama sõna kasutada oma toote või teenuse kirjeldamiseks. Kui jah, siis on päris reaalne oht, et nime peetakse kirjeldavaks. Nimed, mis viitavad väljamõeldud sõnale, omaette nimele või ootamatul kombinatsioonile, on tavaliselt tugevamad kui nimed, mis otsesõnu räägivad, mis müüakse.
See ei tähenda, et kirjeldav element on tingimata probleem. Paljudel tugevatel märkidel on tõepoolest kirjeldav sõna, seotud millegi eristava: logo, väljamõeldud lisa, ebatavalise kirjutusviisiga. Küsimus on alati, kas tervikuna, nagu seda taotletakse, erineb piisavalt sellest, mida sektor tavaliselt toote nimetamiseks kasutab. Esmamulje sellest saate, kui asetate nime paarile küsimusele, et näha, kus te seisate, enne kui taotlusesse aega ja raha läheb.
Mida keeldumine praktikas tähendab
Kui taotlus sellel põhjusel tagasi lükatakse, siis peate te tavaliselt maksma taksu, mille olete BOIP-ile või EUIPO-le maksnud, sellegipoolest. See ei ole trahv, vaid protseduuri toimimise tagajärg: amet on taotlust sisuliselt hindanud, ja see hindamine maksab raha, olenemata tulemusest. Keeldumise vastu saab esitada vastuväite, kuid see on juriidiline protseduur oma argumentatsiooni ja tõenditega, ja seda ei viia te ise läbi juhendatud taotlusega. Sel juhul kantakse dossee üle märgiagendile, kes saab asja sisuliselt hinnata ja vajadusel seda esitada.
Selle vea vältimiseks ei piisa nimi sisseandmisel alustamisest, vaid peab alustama nimest endast. Nimi, mis on sektori tavale võrreldes selgelt omaette iseloomuga, on märkimisväärselt tugevam kui nimi, mis peamiselt kirjeldab, mida müüakse. Täpset piiri ei saa lihtsa reegli abil määrata — see sõltub klassidest, sektorist ja sellest, kuidas keskmine tarbija nime mõistaks. Kuidas see hindamine toimub ja kust informatsioon pärineb, loete leheküljel, mis selgitab protsessi ülesehitust.
Kas kahtlete, et teie nimi on liiga lähedal kirjeldusele, või tahate lihtsalt teada, kuidas teie praegune nimi seisab, enne kui edasi liigute? Kiiresti läbiviimine on tasuta ja annab paar minutiga esimese hinnangu, ilma et peaksite konto looma.